Aastal 1991 oli autoriõigustega seotud tööstuse (film, muusika, disain, tarkvara jms) maht USA rahvuslikust kogutoodangust 4,3 protsenti, olles seega suurem näiteks autotööstusest. 2001. aastal moodustas see juba ligi kaheksa protsenti.

Esile kerkib teadmustöötaja

Tõsisem huvi loovuse ja majanduse seoste vastu on suhteliselt hiljutine, loovmajanduse mõiste tekkis eelmise aastakümne lõpul, peaaegu samal ajal, kui infoühiskonna asemel hakati rääkima teadmistepõhisest ühiskonnast ning teadmistepõhisest majandusest.

Loovmajandus on muutunud arenenud riikide majanduspoliitika osaks ja saanud teravdatud huvi objektiks. See osutab ka tõsiasjale, et loovus on tõusnud majandusarengu keskmesse.

Tänaseks lahkunud üks suurimaid juhtimisteoreetikuid Peter Drucker võttis kuuekümnendate alguses kasutusele mõiste teadmustöötaja (know-ledge worker). Ta nägi esile kerkimas uut tootlikku jõudu, mille aluseks ei ole kapital ega looduslikud ressursid, vaid teadmine, mis kuulub tootmisvahendina teadmise kandjale. Inimene, teadmustöötaja, on muutunud oma töökohast ja isegi tööandjast suhteliselt sõltumatuks. Teadmisi võib ta rakendada ükskõik millises kohas ja ajal.

Just selliseid inimesi vaatleb Richard Florida uue majandusliku jõuna, loova klassina, kes kasutab sõltumatult teadmisi, kes on haritud, kriitiline ja edasipüüdlik, tunnustust hindav, avatud, kultuurilist ja elustiilide mitmekesisust rõhutav. Ükskõik, kas on tegemist loomeinimese, teadlase, inseneri või programmeerijaga, neid ühendavaks jooneks on loovus. Need on talendid, kelle ligimeelitamise pärast käib äge võistlus ettevõtete, piirkondade ja isegi riikide vahel.

Miks on loovus sedavõrd tähtis? Loomine on uue esile toomine. Teadmised ilma loovuseta aitavad küll eluga toime tulla, kuid mitte edasi liikuda. Innovatsioon, mida peetakse kaasaegse majanduse konkurentsivõime peamiseks allikaks, on oma olemuselt loov tegevus.

Loovus ja lisaväärtus

Kui vaadata loovust majanduslikust aspektist, siis on selle eesmärgiks uuendada majanduslikku protsessi või selle tulemusi
selliselt, et suureneks rahulolu, mis on konverteeritav rahalisse vääringusse. Piltlikult öeldes: tootja rahulolu tekib innovatiivsest tehnoloogiast ja hästi disainitud protsessist, mis tagab majandusedu, töötaja peab lisaks palgale leidma rahulolu heast töövahendist ja keskkonnast, tarbija otsib rahulolu mitte üksnes vajalikust asjast või teenusest, vaid ka sümbolist, emotsioonist ja elamusest, mis ta koos sellega saab.

Miks on loovus sedavõrd tähtis?

Loomine on uue esile toomine.

Meid ümbritseb ülimalt dünaamiline keskkond, kus kogu aeg peab olema valmis pakkuma välja uusi ideid, et konkurentsis püsida. Tänapäeva arenenud riikide maksujõulisel elanikul ei ole probleemi tarbekaupade hankimisega, asju on ülekülluses. Üha enam langeb seega valik isikupärase, tähendusliku kasuks. Inimene kujundab üha sagedamini oma vajadused välja mingi elustiili järgi. Traditsioonilist tarbekaupade turgu ümberkujundavad elustiilitooted kujutavad endast sageli pakendatud fantaasiaid alates nn loodustoodetest, kuni ultramoodsa city-life stuff’ini. Individualiseeritud tarbimisega peavad paraku arvestama juba ka kõige suuremad masstootjad, kes ei saa kuidagi öelda Henry Fordi kombel, et auto võib olla ükskõik millist värvi, niikaua kui see on must.

Ilmselt ei suudeta veel pidada kuigi selget arvestust, kui palju üks või teine toode ja teenus sisaldab endas nii-öelda loovat komponenti või lisaväärtust. Loovus ei ole praegu defineeritud majanduskategooria, kuid isegi kui me ei räägi kultuuritööstustest, on ta kaasaegsele majandusele, tootmisele ja teenindusele olemuslik komponent, mille tähelepanuta jätmine on praktiliselt võimatu.

Tähtis on, et seda hakkaksid mõistma ka need, kes ei oska pidada oma tööd loovaks või ei pea loovust tähtsaks, sest vale maailmapilt ei võimalda tavaliselt teha õigeid otsuseid.